Võluv rasvatihane Volli

Suviste ja talviste linnuloenduste kohaselt elab Eestis kõige arvukamalt rasvatihaseid. Nii oli ka metsakodus, kus inimeste tegevusi õues saatis ikka tihaste sädin.

Kuigi kõik tihaseliigid on võluvad, on minu lemmik rasvatihane. Võib-olla sellepärast, et mul oli au sõbrustada Volli ja Valliga – harukordselt toreda rasvatihaste paariga.

Tihased paistavad esmapilgul olevat ühte nägu. Lähemal silmitsemisel selgub, et nad erinevad üksteisest ja see teeb nende jälgimise paeluvaks. Iga rasvatihast kaunistab talle omane must kõhutriip – isastel laiem, emastel kitsam ja sageli katkendliku joonega. Kõhutriibu mustri järgi on neid kerge ära tunda, seepärast on rasvatihasega tore sõbraks saada, sest on kindel, et suhtled ikka ühe ja sama linnuga, mitte ta vanema, venna või õekesega. Rasvatihane on oma nime saanud sellest, et talle meeldib rasva süüa. Vanarahvas kutsus teda ka rasvapaagiks, rasvaantsuks, rasvavanaks, rasvapoisiks ja rasvanäkiks.

Mul on olnud palju linnusõpru. Kõige armsam oli neist Volli, kes näitas, kui ilusad võivad olla lindude paarisuhted.

Kuigi olin saanud tihaste elu lähedalt jälgida mitmel suvel, ei olnud ma enne Volliga tutvumist märganud, et täiskasvanud isane tihane justkui toidab ka oma kaasat, mitte ainult poegi. Nägin kord isaleevikest emaleevikesele kingitust – õiepunga – üle andmas. Punnpaabudele meeldivad viljapuude pehmed õiepungad. Kingi üleandmine nägi eemalt välja nagu suudlus, aga enne kohtumist Volliga ei olnud ma sattunud nägema, et ka isased tihased meelitavad kingitustega oma väljavalitut.

Toitu mangudes kõigutavad linnupojad end küljelt küljele, samal ajal sidistades ja sädistades, nokk pärani. Ka nende vanemad sidistavad, vidistavad ja väristavad mõnes olukorras tiibu. Mõnikord püüdsid metsakodu rasvatihased beebitihaste kombel „sidividiga“ inimeste käest arahhiseid välja meelitada, kuid mitte Volli pruut Valli. Tema etendas „sidividit“ oma kaasale, kui ta tahtis pähklit, mille Volli oli just minu peost napsanud.

Volli oli tegude tihane. Kui ta oli pähkli nokka saanud, ei hakanud ta seda nokkima, vaid eputas Valli ees oksal, hüples oksalt oksale, endal rammus pähkel toredasti nokast välja turritamas. Valli vastas omapoolse mänguga – keksis Volli ees, väristas tiibu ja mangus pähklit. Volli lisas oma etendusse akrobaadinumbreid, keereldes ümber oksa, ning siis loovutas pähkli Vallile. Seda numbrit mängisid nad päeva jooksul mitu korda.

Vallist ja Vollist sai paar – milline tihaseneiu suudaks vastu panna nii uhke kõhutriibuga tihasepeiule, kes pole mitte ainult ilus, vaid ka helde ja artistlik. Juuli keskpaiku hakkas aia kõige rääbakamast pesakastist kostuma vaimustavat sidinat. Olin kevadel pannud selle vihmasabinates ja tuultes tublisti räsida saanud kasti üles, hinnates, et see peab veel ühe hooaja vastu. Olin kindel, et lindudele meeldib just see kast. Kuigi aia vabade pesakastide valikus oli ka paar tugevat ja tervet kasti, eelistas tihastepaar vana päevi ja pesakondi näinud linnukodu.

Pisitihased kasvasid peagi nii suureks, et tuli aeg turvalisest kodust lahkuda. See tähtis päev oli ühel vihmasel hommikul juuli keskel. Aeda astudes märkasin märjal murul oksarao varjus kössitavat nääpsukest tihasepoega.

Põõsas kasvas täpselt kassirajal. Kuna vanalinnud oma teiste poegadega olid juba nii kaugel, et nende häälitsusi enam kuulda polnud, jäin valvesse, et hoida linnukesel eemalt silma peal. Nii kaugelt, et mitte pisikest ja vanemaid häirida, aga olla siiski piisavalt lähedal, et sekkuda, kui mõni linnumaias vunts peaks söandama tihasetitele läheneda.

Möödus tund. Kaugusest kostus reibas sidividin, linnupoeg virgus ning lasi kuuldavale lõikava sidina – seni oli pisike täiesti vakka ja liikumatu püsinud. Saabusid Volli ja Valli, nokas putukad, ning toitsid pojakest. Toiduportsud andsid pesamunale nii palju jõudu juurde, et ta suutis meetri jagu lennata, laskus sõiduteele, ja tardus. Issi vaatas pealt, emme andis süüa ja lendas siis aiaposti otsa, vehkides ägedalt tiibadega. Pisike sai emme eeskujust nii palju söakust, et sirutas oma tiivajupid välja ja tõusis õhku, aga tiivakesed kandsid teda ainult poolde väravasse. Teine katse oli edukam ja tihasepoeg maandus aia taha, kus kasvas nii kõrge rohi, et ta sealt välja ei paistnud. Rahuliku südamega jätsin tihasepere omaette. Kui mõni linnukütt peakski välja ilmuma, annaksid vanalinnud sellest ärevate hoiatushüüetega märku ning ma saaksin sekkuda ja kassi eemale peletada.

See hommikune vahejuhtum tõestas, et kui abitu või mahajäetud linnuke ka ei näi, vanemad teda ei hülga. Küll oleks maas ukerdav lennuvõimetu linnupoeg võinud olla kerge saak linnuküttidele. Vahel hulkus aias võõraid kasse ning taevas tiirutas jahiretkedel röövlinde. „Tihastel oli õnne. Kassidel ei vedanud,“ muhelesin.

Vollil ja Vallil algasid kiired päevad. Suvi oli vihmane ning toitu oli järjest raskem kätte saada. Ühel hetkel lisas Volli, kes käis end aeg-ajalt inimeste juures maapähklitega kosutamas, poegade menüüsse ussikeste kõrvale pähklipudru. Mõtte tegi ta kohe teoks, küsis minult arahhise, toksis selle nokaga pudruks ja suskas pähklimassi pojakesele kurku.

 

Vahel käisid Volli ja Valli koos metsakodus pähklil, aga ikka nii, et Volli küsis pähkli ja ulatas selle kaasale. Valli ei söandanud kordagi käele laskuda, aga seda usinam oli Volli.

Kui Valli ja Volli pisikesed suuremaks kasvasid ja nende tiivad paremini kandma hakkasid, tahtsid nad kangesti endale nokka saada tervet arahhist või vähemalt pähklipoolikut nagu vanematel, mitte enam pähkliputru. Välja nägi see nii, et samal momendil, kui Volli oli arahhise napsanud ja lendu tõusnud, pani kogu pisikeste bande suure kisaga talle järele, püüdes papat sundida pähklit lahti laskma.

Vollit tüütas see pidev sagin ja sädin tema ümber lõpuks ära ning ta õpetas tihasenoorukid minu käel käima. Just minu käel, sest kõndisin alati aias ringi, pähklid taskus. Sageli võis näha pilti, kuidas terve tihaste pesakond oli kogunenud ümber minu ja minu väljasirutatud pähklikäel käis vilgas liikumine. Rahulolev Valli jälgis mõnuga seda tralli eemalt, aga ise käele ei tulnud. Tema ootas, kuni Volli talle pähkli toob. Kui mul pähklit käepärast polnud, tuli Volli minuga kaasa maja juurde ja ootas, kuni ma toas ära käin ja talle arahhise ulatasin.

Mul õnnestus vahel tihastele anda maapähklite kõrvale ka tihaste loomulikku toitu – okstel rippuvaid ussikesi, mida ma napsasin puudest ja põõsastest mööda minnes, aga ka pisikesi parme – sõgelasi, keda rahvasuus ka kesajässideks ehk lätlasteks kutsutakse. Jässid olid igasuvine nuhtlus. Mida palavam ilm, seda rohkem jässe inimeste ümber tiirutas. Nad hammustasid nii valusasti. Maksin jässidele kätte sellega, et laksasin nad uimaseks, korjasin pihku ja pakkusin Vollile. Esimesel korral Volli jässi ei võtnud, aga kui ta järgmisel korral einele tulles nägi, et avanevas peos siputab jälle üks parm, napsas ta putuka ja sõi selle ära. Edaspidi haaras Volli ikka kõigepealt nokka jässi ja võttis sellele seltsiks pähklitüki. Vahel sõi ise, vahel viis pisikestele. Ükskord haarasin ma õunapuust mööda minnes lehelt allarippuva rööviku ja ulatasin selle Vollile. Trullakat röövikut peos nähes haaras uskumatu ilmega tihane ussi välkkiirelt nokka ja ruttas poegade juurde. Sama kähku oli ta tagasi. Minu pihus ainult ühte arahhisetükki nähes oli ta nii nördinud, et viskas pähkli maha ja lendas minema.

Ilus hetk oli see, kui mu käele laskus Volli, heleroheline ussike nokas, kukutas selle peopessa ja napsas peost pähkli. See nägi välja nagu tänuavaldus pähklite, jässide ja rööviku eest. Ma hindasin seda vahetust kõrgelt. Vollil oli kombeks võtta pähkel käelt vaikides, sootihased seevastu lasid enamasti pärast pähkli saamist kuuldavale rõõmsa trilleri. Mulle meeldis mõelda, et see on nende keeles „aitäh“ ja ma vastasin tihastele ikka: „Aitäh sulle ka. Ole hoitud ja tule jälle.“

Kui maja välisuks juhtus lahti jääma, oli Volli õige pea toas ja kammis tuba läbi. Jälgisin teda hääletult ja liikumatult, et mitte ehmatada linnukest, kes kohkununa võib kergesti lennata millegi vastu, üritades läbi ukse- või aknaklaasi välja pääseda.

Varahommikul ootasid tihased, millal pererahvas ärkab, ja tegid akna taga kontroll-lende, et välja selgitada, kas inimesed on juba ärganud. Vahel koputasid nad tähelepanu endale suunamiseks klaasile. Volli vaatas huviga aknast sisse, teinekord tegi akna taga toreda tantsunumbri.

Mida enam sügise poole, seda suuremaks kasvas lindude pähkliisu. Kuigi Valli ja Volli pojad olid harjunud pisikestena käima käel, ei teinud nad seda enam, kui olid suureks kasvanud. Nad leidsid endale elupaigad mujal. Volli jäi metsakodule truuks – suurema osa päevast ajas ta oma tihaseasju kusagil kaugemal, aga tuli ikka päevas paar korda aeda pähklile. Vahel harva näitas end ka Valli, aga tema jäi malbelt tagasihoidlikuks ja ootas kannatlikult, kuni ma talle pähkli viskan. Vahel ulatas talle arahhisetükikese Volli.