Vanakuradi käskjalad

Suvel võtsid aia üle võimu harakad, kädistades kogu ala suletud territooriumiks. Niipea kui keegi harakate vaatevälja sattus, lendas üks pikksaba kase latva, hakkas hüsteeriliselt kädistama ja närviliselt kaskedelt lehti ära rebima.

Harakad olid kogu aeg kohal. Nende kohalolu oli ka siis tunda, kui kädin oli lakanud. Harakad ehk kida-kädad, kökid, pikksabad, vanakuradi käskjalad, kiipsakad ja munavargad, nagu rahvasuu neid linde kutsub, olid toredad, aga väga kärarikkad ja pealetükkivad naabrid. Muistendi järgi olevat esimene harakas sündinud vanakuradi tütrest – tema sõrmest või varbast.

Harakas on silmatorkava välimusega ilus lind, kes tundub kaugelt vaadates musta-valgekirju, kuigi tegelikult pole tal ühtegi musta sulge – tema suled on tumerohelised, tumesinised ja violetsed. Haraka pikk sabakuub, mis raamistab säravvalget särki, särab päikesesäras lummavalt.

Harakapaar vallutas aias nurga, kus kasvas suur elupuu. Peagi troonis puu ladvas uhke oksaraagudest punutis ning pärast esimese muna munemist hakkas emaslind hauduma. Mõnda aega oli elupuu ümber üsna rahulik. Isaslind valvas pesa läheduses ning kädistas kohusetundlikult, kui tema arust ta peret oht ähvardas. 17 päeva möödudes kuuldus kaugele, et pojad on koorunud. Kädin paisus iga päevaga.

Harakatel hakkas nüüd kibekiire – poegi oli vaja toita. Harakapaaril oli mõnevõrra kergem kui teistel metsakodu linnuvanematel, sest harakas on kõigesööja. Harakad söövad röövikuid, väikesi selgroogseid, igasugust taimset toitu, toidujäätmeid, raipeid, teiste lindude mune ja poegi. Suur külgetõmbejõud oli lõkkeplatsil, kuhu ilmus aeg-ajalt tühje paberpakendeid põletamise ootele. Harakad tuuseldasid varahommikul lõkkeasemel oksahunnikus, kust mõned pakendid välja turritasid. Harakad sikutasid need välja, lammutasid laiali ning nokkisid toidujäätmeid.

Pesast lahkus kolm harakapoega. Nende sulestik küütles päikese käes sama toredasti nagu vanematel, aga haraka uhkuse – pika saba kasvamiseks läks veel aega. Kutsusin paar nädalat pontsakaid poegi tömpsabadeks, enne kui oli põhjust hakata harakajuntsusid väärikalt nimetama pikksabadeks. Harakapojad hakkasid lendama umbes kuu vanustena ning möllasid üheskoos suure hoo ja lustiga.

Vanalinnud hoidsid aias pesitsevate kuldnokkade tegemistel silma peal sooviga poegi pätsata, aga nõgikikka poegi neil varastada ei õnnestunud.

Teiste lindude poegi passides jätsid harakad oma kullakesed valveta, mille tagajärjel neile jäi kantseldada vaid üks tömbisabaline poeg.

Kesksuvel tabas metsakodu torm, tehes palju pahandust, pillutas asju ja murdis puid. Torm jättis elupuu puutumata, aga tõi alla harakapesa ning asetas selle puutumatuna puu alla. Uurisin põnevusega pesa sisu, et saada selgust, kas rahva seas levinud uskumus, et harakatel on komme pätsata säravaid esemeid, peab paika. Olin üllatunud avastades, et laululindude pesad on palju huvitavamad. Nende pesadest olen leidnud riidetükke, harjaseid, nöörijuppe, harakapesas aga polnud ühtki asja. Haraka kodu oli tugev okstest ehitis, mille põhjas oli savist meisterdatud kausike. Kauss oli vooderdatud sulgede, sambla ja kõrtega. Pesa kihises väikestest putukatest ja haises pahasti. Aianurk, kus harakapere võõrustanud elupuu kasvas, lehkas veel mitu nädalat pärast pesa alla kukkumist.
Harakanoori ja -vanu oli kuulda-näha talveni. Vahel vilksatas mõni mustvalge sabakuub mööda ja kaugelt oli kuulda kädistamist, aga ükski vanakuradi käskjalg ei tulnud metsakoju pesitsema.