Tihaste kasvandik Pii
Pii on põldvarblane, kelle kasvatasid üles rasvatihased. Pii pärisvanemad varblased ja kasuvanemad tihased võitlesid pool suve vana poolpehkinud pesakasti pärast. Varblased hakkasid kastis pesitsema, aga hülgasid pesa, sest tihased ei andnud neile asu. Võitluses pesakasti pärast jäid peale tihased, aga said kaasa Pii. Väike varblane liikus koos beebitihastega ja käitus tihase kombel. Ei ta sirtsunud nagu varblastel kombeks ega seltsinud liigikaaslastega. Temagi sõi maapähkleid ning käis neid inimestelt küsimas, nagu tihastel tavaks oli. Teised varblased ei saanud üldse aru, et arahhis on midagi, mis sobib nokka võtta ega soostunud pähklit proovimagi. Nemad piirdusid puude ja põõsaste pungade, seemnete, putukate ja ussikestega, millega aed neid külluslikult varustas.
Pontsakas Pii nägi väga armas välja – tema kastanpruuni pead raamistasid valkjashallid põsed, mille keskel lisasid ilmekust mustad laigud. Tiibu kaunistasid valged triibud.
Suvel kadus Pii aiast ja ilmus taas välja septembris. Sügis oli tavatult soe, meenutades kevadet. Linnud rõkkasid, nagu oleks kevad käes. Teiste hulgas laulis rõõmsalt ja ebavarblaslikult meloodiliselt Pii, kes justkui oleks oma lauluoskuse saanud päranduseks tihastest kasuvanematelt.
Noorlinnud otsisid sobivaid pesakaste, kus kevadel pesitsema hakata. Nad uurisid pesakaste, proovisid lennuavasid ja tassisid pesamaterjali. Pii valis välja vana pesakasti õunapuu otsas ning andis sellest valjusti säutsudes kõigile teada.
Kevadel sai taas kuulda Pii laulu. Varblasepoiss püüdis varblaseplikadele muljet avaldada.
Mai alguses leidis Pii endale kaasa. Paari koduks sai vana mitut linnupere võõrustanud kast õunapuu otsas, mille Pii juba sügisel soojaks oli laulnud. Linnud ehitasid sellesse rohust ja õlekõrtest pesa ning hakkasid pesitsema.
Kahe nädala pärast hakkas kastist kõva siutsumist kostuma ning vanematel algas kibekiire aeg, kandes teineteise võidu poegadele ussikesi ja putukaid ette.
Varblaste kodu võõrustav vana kuivanud õunapuu oleks tulnud maha võtta, aga ma ei raatsinud. Linnud paistsid olevat nii õnnelikud.
Järgmise aasta kevadel sai vana kast õunapuu otsas endale taas varblastest üürnikud ja mais läks sellest laia ilma esimene sats värvukesi.