Must-kärbsenäpi kaksikelu

Must-kärbsenäpp on sõjakas lind. Kui kärbsenäpid aprilli lõpus või mai alguses Aafrikast saabuvad, on tihased ja varblased pesakastid asustanud või üritavad seda teha. Nii ei jää isasel kärbsenäpil muud üle kui kasutada jõuvõtteid, et hõivata meelepärane pesakast ja laulda emalind kasti uurima. Kui temakesele koht sobib, hakkavad linnud pesitsema.

Kärbsenäpid pesitsesid aias igal aastal. Kui näppide saabudes ühtki vaba pesakasti polnud, võtsid nad kasti jõuga. Riiakate näppide saavutuste hulka – nende seisukohalt muidugi – kuulus paari suve tagune terror juba hauduma hakanud rasvatihaste paari vastu, kes pesitses näppide eelmise aasta kodus. Isanäpp kimbutas paari nii kaua, kuni tihased jätsid haudumise pooleli ning lahkusid. Järgneval aastal lõi isanäpp aiast minema aed-lepalinnu. Lepalind istus rahulikult traadil, kui teda tabas ootamatu rünnak õhust. Tulilind jäi alla.

Tänavu isanäpil konkurente polnud. Aprilli lõpus suvekoju jõudnud metsatikk – nii kutsutakse teda rahvapäraselt – valis pesakasti kastani otsas ja lasi kõlada oma lihtsal, rütmilisel lauluviisil.

Üks emane vastas isase innukale laulule, ning peagi oli tal käes aeg hakata mune hauduma.

Isalind lahkus kaasa juurest, võttes sisse koha eemal tee ääres kasvaval kasel, mille tüvel tühi pesakast asukaid ootas. Lind peibutas kase pesakasti teise emase.

Must-kärbsenäpi isalinnule on iseloomulik selline käitumine, et ta peibutab oma lauluga ühe emase hauduma. Seejärel läheb ta uue kasti juurde, kuhu meelitab teise emase ja kui ka see on hauduma hakanud, hülgab linnu.

Näppidel algasid kiired päevad. Juuni keskel võis kastani pesakastis märgata liikumist. Kastiaugust paistis välja lennuharjutusi tegev näpipõnn ning aeg-ajalt piilus sellest välja pisike maailma uudistav peanupp.

Ühel õhtul oli mul eelaimus, et järgmisel päeval lendavad kastani näpipere pisikesed kodust välja. Ma ei tõtanud kohe varahommikul aeda, nagu mul tavaks oli, sest tahtsin lasta pisinäppidel rahus välja lennata. Mõni aeg hiljem aeda astudes kuulsin puude ladvust kõva vidinat. Lõunaks oli näpipere aiast lahkunud ja kuuldekaugusest väljas.

Paar päeva hiljem – oli ilus päikesepaisteline hommik – kuulsin sõiduteelt kostvaid linnuhääli. Läksin aiaväravast välja ja nägin, et keset teed häälitses vaikselt tilluke näpipoeg ja siit-sealt oli kuulda sarnaseid sidistavaid helisid.

Teine õeke või vennake ukerdas kraavis, kolmas oli end sättinud umbes meetri kõrgusele pirni tüükale ja ootas seal kosutavat nokatäit.

Pöörasin kähku poegadele selja, hakates vastassuunas kõndima. Enne naabri värava juurde jõudmist sundis mind seisatuma üle tee silkav pruun valge maskiga elukas, kes osutus tuhkruks.

Seisin põnevil tee ääres. Üle tee silganud tuhkur ka. Mõni hetk vaatasime tõtt. Siis kostus kraavist teise tuhkru kutsuv häälitsus, tuhkur pööras end kähku ringi ja kadus kraavi.

Läksin koju, hinges rõõm, et olin tuhkru ja näpiperega kohtunud. Päeva jooksul oli kuulda, kuidas väikesed näpid tasapisi järjest kaugemale liikusid, nende häälitsused kostsid järjest nõrgemalt, kuni lõpuks vaibusid.