Kukeke

Üks põnevamaid aias pesitsevaid linde on väänkael. Väänkaelad kipuvad neile meeldima hakanud pesakastist või puuõõnsusest asukaid minema ajama. Vahel võib ta enne sobiva leidmist hävitada mitme linnu pesa. Mis tal üle jääb – rähni tugevat nokka tal pole, et ise õõnsus uuristada ja inimeste valmistatud pesakastides on üürnikud tavaliselt juba sees, kui tema aprilli lõpus või mai alguses Põhja-Aafrikast kohale jõuab.

Väänkaelal on oma nimele kohaselt väänduv kael – ta suudab kaela keerata peaaegu 360 kraadi. Kimbatusse sattunult teevad väänkaelad sisisevat häält ja väänavad oma pead, mängides madu.

Väänkael on Eestis arvukas lind, aga teda õnnestub harva näha. Väänkaela sulestik meenutab puukoort, seepärast on teda puu tüvel raske märgata. Väänkael on rähnlane, kuigi esmapilgul ta rähni moodi välja ei paista. Ei ta suuda trummeldada ega raiuda ega liikuda piki puutüvesid. Küll on tal rähnlastele omaselt kaks varvast suunatud ettepoole ja kaks taha.

Väänkaelal on pikk kleepuv keel, millega ta torgib sipelgapesi ja tõmbab sipelgaid nokka.

Väänkael jõudis aeda aprilli lõpul. Ta andis igal varahommikul katuseharjal valjuhäälselt piibitades teada, et aed on tema territoorium, äratades oma kaikuvate pii-pii-piidega mu üles. Sellest kombest inspireerituna andsin väänkaelale nime Kukeke, mis on võrratult ilusam nimi kui rahvasuus levinud nimed kahjurähn, surmakägu, külvipeet jt. Üks rahvasuus levinud nimi – piibutaja –  on väga tabav ning sobib väänkaelale, aga arvasin, et silmas pidades väänkaela kommet enam-vähem kindlal kellaajal varahommikul katuseharjal äratuskella imiteerida, on Kukeke kohasem nimi.

Kukeke valis pesitsemiseks paar suve tagasi kuldnokkade kasutuses olnud pesakasti ning hakkas valjult häälitsema, peibutades emaslindu, kes peagi tuli piibutajat lähemalt kaema. Nähtu meeldis ja temake võttis kosilase vastu. Linnud ehitasid pesa, vooderdasid selle taimeprahiga ning kaunistasid linnusulgedega. Kui kodu sai sisustatud, munes emaslind munad ja asus hauduma. Üheteistkümne päeva pärast koorusid pisikesed väänikud ning paarikümneks päevaks sai aia helimaastiku lahutamatuks osaks väänkaelte piibitamine.

Tahtsin väga näha, kuidas Kukeke saabub, nokas sipelgad, ja toidab nendega pisikesi, aga kuigi ma väänkaelu jälgisin, ei õnnestunud mul sipelgate transporti näha ja pojad lendasid laia maailma just sel päeval juuli keskel, kui ma metsakodus ei viibinud.

Lootsin, et järgmisel aastal õnnestub mul ikka kohata väikeseid väänikuid. Kevadel paistis, et mu soov täitub. Kukeke üritas eelmisel aastal põldvarblaste suvekoduks olnud pesakasti asustada, aga põrkus ootamatule takistusele – varblastele, kes olid ka silma sellele kastile heitnud ning juba jõudnud oma vana korteri heina ja sulgedega vooderdada. Väänkael otsustas varblaste kodu jõuga endale võtta, hakates värvukesi terroriseerima, et sundida neid pesakastist loobuma. Varblased hakkasid vastu. Ootamatult südilt.

Olin vaimustuses varblaste vaprusest, tarmukusest ja sihikindlusest. Varblane ja Kukeke võitlesid mitu korda, nii et sulgi lendas. Esimeses lahingus saatis edu väänkaela, kes viskas pärast võistleja minema kihutamist varblaste armastusega ehitatud kodust pool sisu välja ning nõudis kiledalt piibitades oma õigusi kastile, hakates seda oma maitse kohaselt sisustama.

 

Varblased ei lasknud end rüüstest heidutada ja hakkasid pesa kohendama. Väänkael sellega ei leppinud, ta ründas taas, vallutades varblaste kodu, ja hakkas hoogsalt sulgi välja pilduma. Värvukesepaar ei andnud alla, nad jäid pesakasti lähedusse ja jälgisid olukorda.

Väänkaelale oli kaks talle suunatud valvsat silmapaari liig – ta tahtis varblastest lõplikult lahti saada ja sööstis lahingusse. Isavarblane võitles vapralt, taas keerles kaks sulepalli vurrina õhus ja sulgi lendas. Olin kindel, et värvukesel pole lootustki, kuna väänkael on temast kopsakam. Eksisin, ja mul oli selle üle väga hea meel – varblane võitis. Kukeke andis alla ja jättis kodukaitsjad rahule, nii et need said rahus pühenduda munade haudumisele ja poegade kasvatamisele, kui need olid koorunud. Varblased tõestasid, et kui oled oma väes meelekindel, südikas ja julge, on võimalik endast suurem vaenlane võita. Varblased kaotasid kõik lahingud, aga võitsid sõja.

Mai lõpus hakkas pesakastist kostuma siutse. Pojad lahkusid kodust juuli alguses. Jälgisin, kuidas varblased oma viimast pojukest kodust lahkuma keelitasid. Pisikesel nappis julgust kastist välja lennata ja kõht lõi pilli. Vanemad käisid üliagaralt pesamuna “toitmas”, ainult nokka ei saanud väikseke midagi. Vanemad õrritasid poega, pistsid küll ussikese talle nokka, aga tõmbasid selle kohe välja ja lendasid eemale puu oksale. Väike varblane ei lennanud järele.

 

Hommikul oli pesakast tühi. Sügisel võtsin varblaste pesakasti maha, et seda puhastada ning uueks aastaks lindude ootele seada. Kui teised linnud teevad enamasti pesakasti põhja tagasihoidliku pesa, siis põldvarblane tassib kasti pilgeni täis ning ehitab pesa tunneli lõppu kasti põhja. Kaklustes karastunud ja oma kodu uuesti looma pidanud varblased olid ehitanud oma pesast meistriteose, sest lahkuma sunnitud väänkaelast oli jäänud päranduseks sulgi, mis kasti seinu ääristasid. Varblased olid pesa kohendanud, lisanud sulgedest seinakaunistustele kõrsi ja taimevilla. Tulemus oli luksulik.

Väänkaelte kilkeid oli kuulda igal kevadel, kui linnud olid Aafrikas talvitumast tagasi ja kosjasobitamise aeg oli saabunud. Linnud saatsid partnereid otsides üksteisele tervitusi ning peibutasid ja piibutasid vastastikku, aga metsakoju pesitsema nad rohkem tulla ei üritanud. Katuseharjaalune pesakast jäi varblaste või tihaste suvekoduks.