Ükssilma-Robert

Ühel lämbel suvepäeval avastas ühe silmaga veekonn aianurgast väikse tiigi. Kui konn oli kividest ja mätastest ümbritsetud veesilmas värskendava supluse teinud, meeldis see koht talle nii väga, et ta jäi tiiki elama. Kutsusin konna Ükssilma-Robertiks või ükssilmaks. Tiigist sai tema kuningriik ja Robertist tiigiriigi kuningas. Tema troon oli pehme lillemätas, kuhu tekkis Roberti-kujuline lohk, sest suurema osa ajast veetis ta oma rohelises troonvoodikeses. Voodilt oli mugav sukelduda, putukaid varitseda ning mõnus oli ka taimede õrnas embuses tukkuda.

Veekonna kohta oli Robert väga julge. Tavaliselt kaovad tiigikonnad kohe, kui inimest näevad, aga mitte Robi. Temal polnud inimeste juuresoleku vastu midagi. Oma ühele silmale vaatamata oli Robert väga osav kütt. Uskumatu väledusega sirutas ta välja oma pika keele ja kugistas putuka alla.

Konnakuningas nägi nii kena välja, et mul ei sobinud tema majesteeti enam ükssilma-Robertiks kutsuda, seega andsin konnale nimeks väärika Robert II. Tiitli Teine sai ta seepärast, et Robi polnud esimene selle veesilma tiigikonn. Samasse tiiki oli mõni aasta tagasi tulnud ühesilmne pirakas ja julge tiigikonn. Ta nägi nii uhke välja, et lausa nõudis oma nime. Nii ma toona arvasin, ja nimetasin konna Robertiks. Mulle meeldis esimesest Robertist mõelda kui metsakodu tiigikonnade esivanemast, ehkki see tõenäoliselt ei olnud tõsi. Kui siis mõni aeg hiljem ilmus aeda taas oma liigikaaslastest selgelt eristuv konn, tundus loomulik nimetada uustulnuk esivanema järgi.

Robert oli väikese tiigi ainus konn, tema liigikaaslased elasid suures tiigis, kus neid kevaditi ujus kümneid. Hiliskevade ja varasuve helipildi lahutamatuks osaks sai spontaanselt tekkinud konnade ühendkoori kõrisev laul. Päeval kõlas konnade lummav koorilaul peaaegu lakkamatult.

Istusin sageli tiigi ääres murumättal, kuulates konnakoori hüpnotiseerivat laulu, oodates põnevusega, millal konnad marjapalle kudema hakkavad. Tahtsin näha, kuidas tiiki hakkavad ehtima kärnkonnade pikad ja vonklevad marjanöörid, mis toredaid kujundeid moodustavad. Tiigikonnade pallikesed ei näe nii uhked välja, aga ka nende pallid on vägevad. Ühes kudupallis võib olla 10-1000 muna. Emane koeb kokku 600-3000 muna. Tiigikonnad on kuni kaheksa sentimeetri pikkused. Nende selg on roheline või pruun tumepruunide või mustade täppide ja laikudega. Mõnda konnaisast kaunistab erkroheline seljatriip, aga sigimisajal võivad nad olla ka üleni kollakasrohelised. Mai viimasel päeval sai mu ootus tasutud – jälgisin põnevusega, kuidas kaks rohe-rohelist konna kudesid mitu väikest kudupalli.

Kuigi tiigikonnad peituvad enamasti kohe, kui inimest näevad, ei käitunud nii liigiomaselt metsakodu konnad. Roberti eeskuju näis olevat nakkav, sest teisedki tiigikonnad olid julged ega lõpetanud oma kontserte inimese lähenedes.

Robert II ei astunud koori liikmeks – tema troonis väikeses tiigis üksinduses. Ühel päeval tabas Robertit halb õnn, kui taltsas isavint Vindu lendas tiibade vurinal Robertist üle, kui ma tiigi lähedal jalutasin, mina vaikselt murul rohukõrsi sahistamas ja Vindu õhuradadel mind saatmas. Konn nägi linnu varju endast üle libisemas ning see ehmatas teda nii, et ta kargas plärtsti päästvasse vette, pritsmeid kõrgele lennutades. Robert kohkus nii hullusti, et muutus üliaraks. Kui keegi tiigist mööda läks, sulpsas konn kohe vette ja nii juhtus, et sel hommikul, kui ta oli pidanud harrastama järjepanu vettehüppeid, sest mööda kõndivad inimesed hirmutasid teda, kolis Robert suurde tiiki. Lõuna paiku nägin Robertit suures tiigis sulistamas.

Suures tiigis oli palju avaram ja saadaval rohkem toitu vähema vaevaga. Seal lendas alati kiile ja teisi putukaid.

Mulle meeldis jälgida, kuidas tiigikonnad hüppasid kiilide suunas, püüdes neid tabada. Suuremalt jaolt osutusid hüpped tühikargamisteks. Haruharva kroonis pontsakate konnade ponnistusi edu. Seda suurem rõõm oli näha, kui ühesilmse Roberti kiilijaht õnnestus.

Robert II jäi suurde tiiki elama. Ma ei kohanud enam teda, aga lootsin, et konn lobistab tiigis ikka endiselt ringi ja on loonud seal endale impeeriumi. Loodetavasti särab tema üks ja ainus silm ikka rõõmsalt edasi. Roheliste konnade eluiga on vangistuses kuni 14 aastat, looduses vähem. Võimalik, et Robi elab ikka veel tiigis ega ole kure nokka sattunud. Nii tore oleks Robertiga taas kohtuda, tema majesteeti rõõmsalt tervitada ja üle anda kingitused – kesajässi või piraka porivorsti.