Jürkale on kombeks kaks sihvkat korraga

Oktoobris näis lehtede koristamine lõputu ja tulutu. Tuulel oli palju tööd, kandes hoolega riisutud lehed väikestest lehehunnikutest laiali. Et tuules lendlevaid lehti veidi ohjata, viisin lehed suurde kompostihunnikusse, millest hoogsalt lehti pillutada üritavatel tuulepoistel jõud üle ei käinud.

Selle eest, et leheriisujal töö tüütuks ei läheks, kandis hoolt puukoristaja Jürka, kes usinalt talvevarusid kogus, peites puuõõnsustesse ja koorepragudesse kõike nokapärast, mida ta leidis. Nagu kõik puukoristajad, oli ka Jürka väga osav ronija, kes suutis oma pikkade varvaste, nõelteravate ja tugevate küüniste abil ronida, pea alaspidi.

Jürka oli tähele pannud, et aias liigub keegi, kelle peost tihased arahhiseid ja sihvkasid napsavad. Puuklutt (linnu rahvakeelne nimetus puuklutt tuleb linnu kutsehüüust djudjutt) tuli asja uurima, vaatas mulle nõudlikult otsa ja kohe avanes Jürka ees peopesa, milles turritasid ahvatlevalt maapähklid. Jürka kõhkles paar hetke, siis lendas käele, takseeris pähkleid ja valis kõige suurema.

Jürka asus minu lahkel abil usinalt oma talvevarusid täiendama. Kõigepealt tuli ära krabada maapähklid, mis on puukoristajate lemmikud.  Pähklimaias Jürka blokeeris iga natukese aja tagant mu tee ja sundis oma sugereeriva pilgu jõul avama pähklikäe.

Jürka ligines vaikides ega küsinud häälekalt arahhist, nagu tegid pähklit nõudvad tihased. Puuklutt lendas kuni pimedani minu ja oma salaurgaste vahet, et arahhiseid võimalikult palju ja kiiresti ära krabada.

Talvel hoidis Jürka metsakodul silma peal. Kui puuklutt aias liikumist märkas, oli ta kohal ja nõudis oma veetleval moel minult tähelepanu, pähklilist mõistagi. Jürka oli sügisel usinalt varunud pähkleid ja päevalilleseemneid ning torganud need koorepragudesse. Arvatavasti täitis suurem osa Jürka hoolega kogutud varudest rasva- ja sootihaste kõhtu.

Veebruari lõpul ja märtsi algul oli aias kuulda Jürka kevadlaulu – läbilõikavat tugevat vilet, sest ponks musta maskiga lind otsis kaasat. Meeldiva leidnud, vilistas ta emaslinnu kõrval oksal, tehes nõksuga kummardusi, osutudes oma krapsakas olemuses ja ilusas sinakashallis kuues vastupandamatuks. Kuna metsakodus ei kasvanud puukoristajatele meelepärast õõnsusega puud, lahkus paarike aiast ja kolis metsa, et sobivamas keskkonnas oma pojad üles kasvatada.

Suvel tegi Jürka aeg-ajalt dessante aeda. Ootamatult maandus Jürka mu ette, blokeerides mu tee, ja nõudis oma tavapärasel vaikival, aga nõudlikul viisil arahhist. Ta valis alati pihust kõige suurema pähkli või kaks-kolm sihvkat. Jürkale oli kombeks kaks sihvkat korraga.