Punakurguke

Tutvusin punarinnaga augusti lõpus, kui märkasin aianurgas punakasoranži näo ja puguga lindu, kes astelpaju marja sõi. Punarinnal on suured mustad nööpsilmad ja ümar keha, mida rõhutavad peenikesed jalad. Ümarat muljet võimendab lühike pruunikas saba, mida ta sageli püsti hoiab.

Linnu roostepunane rind on andnud ainest paljudele lugudele. Keskajast pärit legend pajatab, et punarinnal hakkas risti löödud Jeesusest kahju ja ta tõmbas Jeesuse laubast kibuvitsaokka välja. Veretilk värvis linnu rinna, mis tollal oli pruun, punaseks. Jeesus ütles, et punane rind jäägu linnule selle heateo mälestuseks.

Kevadel olin sageli näinud ja kuulnud punarinda põõsastes trillerdamas, aga lind oli nii arg, et piisas ühest pilgust linnukesele, kui ta oli kadunud. Mõnel pool on punarinnad julged ja inimestega harjunud, aga metsakodus olid nad seni pelglikud olnud.

Mind lummas punarinna vaikne ja õrn sillerdav laul. Punarinnad võtavad lauluviisid üles juba enne päikesetõusu. Mulle öökontserdid ei sobinud, nii jäi mul päikesetõusu laulik kuulmata. Küll käisin õhtuti nautimas videvikulaulikut, kui jalutasin umbes tund pärast päikese loojumist aias, sest ka siis oli punarind lauluhoos ja tema viisid harmoneerusid õhtuvalguses kumavate õite iluga, luues müstilise ja pühaliku atmosfääri.

Ühel päeval kohtasin lindu arooniahekis.

Lähenesin talle, mispeale punarind hakkas piki aeda palistavat arooniahekki põõsaste all minu eest eemale keksima. Järgnesin linnule, kuni punarind jõudis aianurka. Istusin nurgas asetsevale pingile ja jälgisin hellalt lindu. Järsku hüppas punarind otse mu jalgade ette ja jäi ootavalt otsa vaatama. ”Ei või olla,” ütlesin vaikselt, “Sina nüüd küll pähklit ei taha,” aga viskasin talle siiski arahhise. Punarind tõi selle ära, võttis nokka, aga lasi sel maha langeda. “Hea küll,” pomisesin, “Ega ma arvanudki. Eks ma siis annan sulle astelpaju marja.” Noppisin marja ja viskasin selle linnukesele. Punarind sõi marja ära. Viskasin uue, seegi kadus kohe nokka. Pakkusin marja ka käelt, lind julges tulla käest mõne sentimeetri kaugusele, aga siis sai julgus otsa.

Tema pesa oli nii hästi varjatud, et selle asukoht jäi mulle teadmata. Punarind ehitab pesa maa lähedale, kännujuure vahele, murdunud puutüve alla või mõnda lohku suurema mätta varjus. Sellest, et punarind siiski aias pesitses, andis märku alles kohtumine tema poegadega augustis. Pojad keksisid põõsastes ning tegid lennuharjutusi arooniahekis ja kuslapuul.

Pojad lahkusid aiast, kui olid lennuvõimeliseks saanud. Nende ema või isa (emas- ja isaslind on sarnased) jäi aeda. Ta sõi marju, ämblikke, ussikesi ja putukaid. Mind punakurguke ei peljanud. Lind hüples mu läheduses, kui maad kaevasin, noppides minu järelt ussikesi. Punarinnale meeldis, kui viskasin talle mõne priskema ussi, mis mulle ette sattus.

Kohtasin punarinda aias septembri lõpuni, enne kui ta Vahemere äärde või Briti saartele talvituma rändas.