Triinu sugu

Kolmevärvilisi kasse seostatakse sageli õnne ja rikkusega. Valgel mustade ja punaste laikudega Triinul polnud õnne sündida armastavas ja hoolivas peres inimeste juures. Triinu oli sündinud kodutu kassi Mirju pojana ja sellega näis tema saatus olevat ette määratud. Õnn naeratas talle, aga enne tuli kassil läbida pikk ja vaevarikas teekond koju oma inimeste juurde.

Kutsusin Triinut Lumelilleks. Nimi tuli iseenesest, kui nägin punamustvalget kassi esimest korda läbi valendava lume tulemas, et paluda mult toidupalukesi.

Kass oli külma ja näljaga kohanenud. Ümbruskonnas oli kuure ja varjualuseid, kuhu sai pugeda ning sooja einet sai ta tänu suurepärasele küttimisoskusele. Alati jaht ei õnnestunud ning Lumelill pidi tühja kõhtu kannatama. Tänu oma leidlikkusele ja osavusele sai ta kuidagi hakkama, sest ei pirtsutanud toiduga. Mis iganes söödav läks kurgust alla, ka lindudele pandud vilja- ja rasvapallid, kui ta need kätte sai.

Triinu ema Mirju ilmus välja mai keskpaiku. Mirju oli viimaseid päevi poegade ootel. Ta varjus kellegi garaažis või kuuris, ja kui õige aeg saabus, tõi ta ilmale kuus poega. Kui pisikesed olid sündinud, pidi kassiemme leidma uue koha. Keegi pani kodutuid tähele ja pani tee veerele pehme magamisaseme. Mirju hõivas selle ja seadis end poegadega mugavalt sisse.

Pesa asus lagedas kohas ja äratas majade vahel luusiva piraka ja õela punase kõutsi tähelepanu. Kass murdis kaks päeva pärast pisikeste sündi Mirju pojad maha.

Rohkem ma Mirjut ei näinud, küll aga Lumelille, kes vahel luusis aias ringi. Kevade edenedes ilmnes, et Lumelill kavatseb püsivalt metsakoju jääda. Lumelill viibis aias nii sageli, et panin talle uue nime – Triinu, et teda oleks suupärasem kutsuda. Triinu ei julgenud inimestele läheneda. Ta istus vaikselt põõsaste või puude all, jälgides üksisilmi aias toimetavaid inimesi. Kass istus vaikselt põõsas, kui temast möödusin, lootes, et ma teda märkan. Saanud minuga pilgukontakti, näugus Triinu haledalt.

Juunis koorusid kärbsenäpi paaril pojad. Niipea kui pojad koorunud olid ja nende sidividi kastist välja kostis, avastas lindude hirm Triinu kärbsenäpi pere kodu männi otsas, ronis pesakasti katusele ja seadis end seal mugavalt sisse. See kast oli olnud kümmekond aastat turvaline häll ja linnupõlvekodu mitut liiki väikelindudele ja ükski kass polnud üritanud seda oma einelauana kasutada. Ehitasin näppide kaitseks traadist tõkise puu tüve ümber, nii muutus näpipuu – mänd – täiesti triinukindlaks.

Suve lõpp oli suurte muutuste aeg. Augusti keskel hakkas naabri-Vello aia nurgast kostma hääli, potsatusi, kõpse, koputusi ja kobinat. Nende helide tekitamisega said hakkama neli parimas müramiseas kassipoega ja nende emme Triinu. Panin poegadele nimeks Lonni, Meeri, Huubi ja Villi. Triinu oli valinud oma jõnglastele koduks aianurga, mis oli hästi kaitstud ja võimaldas ohu korral kiiresti varjuda. Aianurk oli kolmest küljest ümbritsetud suurte puuriitadega. Kõige suurem riit oli varustatud vanade kõvade nahast autoistmetega, millel rüblikud said vahvaid mänge mängida, küüsi teritada või pikutada.

Suur osa päevast kulus vurrulistel marakrattidel mängudele ja maadeavastamisele. Aianurk oli ohutu keskkond mängudeks, aga siiski peitis see endas ohtlikku lõksu. Ühel päeval kostis naabri-Vello aiast ahastavaid näusid. Kiirustasin kohale, aga ei näinud ühtki kassi. Siis langes mu pilk kahe riida vahel asuvale plastmassist tünnile muu kola sees ja kohe oli selge – siit see hädakisa tuleb. Vaatasin tünni sisse – see oli pooleldi täis hingematva haisuga vedelikku, milles kõdunes taimne materjal. Keset seda tökativärvi ollust rabeles ja võitles oma elu eest Huubi. Haarasin šokis kassipoja ja viisin oma aeda.

Pesin musta lehkava lögaga kaetud häälekalt protestiva Huubi puhtaks ning viisin tagasi naabri-Vello puuriita autoistmele lootuses, et Triinu tormab kohale ning pakub pojale lohutust ja soojust.

See ootus ei täitunud: Triinu oli sündmuskohal tünni kõrval, aga poja juurde ei läinud, põrnitses tünni ja proovis aru saada, mis värk on.

Triinu oli karm emme – ta lubas poegadel piima imeda, kui tema arvates oli selleks õige aeg, aga kui mänguhoos pojad üritasid tissida, ajas Triinu nad minema. Söögiaeg oli ühine, ükshaaval imema ta poegi tavaliselt ei lubanud. Pojad üritasid emaga hellust jagada ning temaga miilustada, hõõrudes ja limpsides teda. Triinule õrnutsemine ei meeldinud. Juurdlesin endamisi, et huvitav oleks teada, kas ja kui ruttu muutuks Triinu õrnusi vajavaks ja ise seda jagavaks kassiks, kui inimene ta taltsutaks. Neil päevil õnnestus mul teha talle esimest korda pai – see oli pigem poolpai, aga vähemalt ei susisenud Triinu, kui käsi talle lähenes ja teda hellalt puudutas.

Pärast Huubi märga tünniseiklust otsustas Triinu, et puuriitadest ümbritsetud aianurk ei ole enam turvaline ning ta viis järgmisel päeval pojad ära. Triinu oli oma perega paar nädalat ära, aga siis hõivas ta oma vahmiiliga aianurga, mis jäi peagi neile kitsaks.

Kassipojad hakkasid metsakodu lopsakat aeda avastama. Toitsin kasse, et nad harjuksid inimestega ja saaksid nii palju julgust juurde, ei ei liigituks enam metsikuteks kassideks. Lootsin neile kodud leida. Ühel päeval kui andsin pisikestele süüa, astus ligi Triinu ja hakkas poegade eest krõpse vohmima. Suunasin Triinu kaugemale, et pojad ligi pääseksid, aga selline käitumine solvas kassiemmet. Triinu otsustas näidata, et temaga nii ei käituta, lasi teerajale suure ekskrementide hunniku, korjas oma järeltulijad kokku ja lahkus, selg sirge, koos perega metsakodust. Kangust jätkus Triinul nädalaks. Ühel hommikul avanes ootamatu vaatepilt – teerajal istus Meeri koos tahapoole hoiduva Huubiga. Eemalt nautis mängu ilu Triinu. Ruttasin krõpsupakki tühjendama.

Kassipojad olid endiselt arad. Ainult Meeri ja Villi julgesid ligi tulla ja peost krõpse ampsata. Triinul olid teised huvid. Ta väristas saba kusagilt välja ilmunud tundmatu halli kõutsi ees ja lõi kassipojad enda juurest minema.

Mul oli kahju, et keegi Triinut kassipojana kodustanud. Triinul oli tugev iseloom ja värvikas karakter. Kord kui ma kassipoegadele tiigist kalu püüdsin, viskasin Villile kala, Triinut polnud hetkel kohal. Kui kassimamma saabus, avastas ta sündmuskohalt kala järele lõhnava poja ja virutas Villile käpaga.

Püüdsin kalu edasi. Triinu jälgis, kuidas ma käisin tiigi ääres ja tulin sealt kahe kogrega. Andsin need Huubile ja Lonnile, kes kadusid oma kaladega tuulekiirusel. Läksin oma toimetusi tegema. Natukese aja pärast kuulsin tiigis sulpsu ja nägin, et kaldast ronis üles Triinu, hõbekoger hambus.

Pere püsis koos, kuigi pereliikmed veetsid päris palju aega eraldi ja Triinul käis külas pealetükkivaid kosilasi. Triinu taandus puuriitadesse, kui kõutsid liiga ründavateks muutusid.

Oktoobri keskpaiku jättis Triinu oma pojad maha. Minu üritus kasse nii palju kodustada, et oleks saanud nad varjupaika viia, ebaõnnestus, sest aega jäi napiks. Kassid – katses osalesid Huubi ja Lonni – olid nõus vabatahtlikult tuppa tulema ja seal end hästi tundma, aga jooksid mu käe eest mööda seinu minema. Kui nad kabuhirmus vale suuna valisid ja leidsid end nurka surutuna, võtsid nad appi hambad ja küüned ning murdsid vabadusse.

Meeri ja Villi muutusid iga päevaga taltsamaks ning lubasid endale pikka paid teha. Pikkamööda hakkasid õrnad silitused ja inimhääle soojus nende hirmu lahustama. Villi muutus nii julgeks, et saatis aia perenaist Eleanori kõikjale, keerles jalus ning nurrus vahetpidamata. Villi kodunes täielikult ja tema eeskujul muutus taltsaks ka Meeri.

Detsembri keskel saabus Villi suur päev, kui ta sai endale päris oma kodu ja oma inimesed. Üks mu sõpru võttis Villi oma perre. Tore oli vaadata, kui Villi tulevane peremees saabus. Paistis, et Villi seda hetke oodanud oligi – ta võttis nurrumootori põrisedes paid mõnuga vastu. Need kaks meeldisid teineteisele esimesest pilgust.

Meeri oma armsa ja rõõmsa olekuga võlus Elli nii ära, et ta otsustas novembri alguses saada veetleva punapea oma inimeseks ja viia Meeri talveks linnakoju. Nii sai punapeast üleöö täiega õnnelik kass. Ta sai kohe oma nime selgeks, tuli kutsumise peale, ei teinud kunagi pahandust ja müras päevad läbi.

Meeri oli rõõmu kehastus. Ta oli kogu aeg nii ülevoolavalt lustlik ja helge, et iseenesest kujunes punapea Meeri nimeks rõõmurull Merri. Miss Merri katsus ettevaatlikult oma perenaist Ellit, küüned sisse pakitud, ja hammustas õrnalt, vaadates samal ajal silmade särades naisele otsa. Ta mängis väsimatult ööd ja päevad kõigega, mida on võimalik küünte külge haakida. Merri käitus laitmatult – ei roninud lauale ega diivanile, rääkimata kardinatel turnimisest ja kapipealsetel jalutamisest. Ta kuuletus täielikult Ellile. Kui perenaine hõikas karmil toonil “Merri”, siis ta katkestas kohe tegevuse, kui Elli hüüdis kutsuvalt “Merri”, oli kass juba kohal. Perenaine pidi liikuma jalgu järele lohistades. Tavapärasel viisil ta kõndida ei saanud, sest Merri oli alati ees. Kui Elli tõstis ettevaatlikult jala üle kassi, jäi ikka põranda ja jalatalla vahele midagi siidist ja pehmet ning kuuldus õrn „kurr“. Kui Merri pidas lustimises väikese pausi, vaatas ta koos perenaisega televiisorit, töötava pesumasina trumlit või nautis iseennast peeglist. Merri täitis iga oma hetke pakatava rõõmuga.

Eleanor koos Merriga läksid tagasi metsakoju aprilli keskel. Elevil punapea vaatas kohe oma valdused üle ja püüdis välja selgitada, kus pesitsevad linnud. Merri nägi naljakas välja, kui ta linde põlevate silmadega jõllitas. Mokk hakkas tõmblema ja saba vonklema, aga Elli juuresolekul polnud rünnata lubatud. Rünnak sumbus ja Merri näole ilmus kukupai ilme: “Mina pole lindu näinud” ning ta asus lipitsevalt perenaise sääri paitama.

Hästi ei läinud kohtumine mamma-Triinuga. Merri jooksis õhinal Triinu juurde, aga mamma tõrjus oma tütart. Merri ei kaotanud lootust ja hoidis emal silma peal, paraku lõppesid kõik lähenemiskatsed pettumisega.

Ühel hommikul saabus Merri, mingi karune mütakas lõugade vahel tolknemas. Küsisin saaki näha, ja Merri näitas uhkusest värisedes vesirotti, kukutades selle minu ette.

Lubanud mul rotti mõne hetke imetleda, haaras Merri kiiresti selle hambu ja kihutas põõsasse, kus ta matsutades sööma hakkas. Merri sõi roti peaaegu tervenisti ära, jättes alles vaid soolikad ja pea koos võluvate hammastega.

Väga tubli oli tihasepapa Volli, kes õpetas oma poegi Merri eest hoiduma, hoiatades neid kassi lähenedes. Pojad lendasid eemale, kui Merrit nägid.

Mais pesitses aias kolm paari põldvarblasi, kaks paari musti kärbsenäppe ja üks rasvatihaste paar. Merrile linnurohkus meeldis. Kui Merri lindu nägi, hakkas ta suu matsuma, aga kass sai kohe Elli käest pragada. Merri rõõmuks lendas aias ringi palju liblikaid ja kiile, keda ta suure lustiga akrobaadinumbreid sooritades taga ajas.

Kuigi Merri oli steriliseeritud, hoidsid tal silma peal isased kassid, kes sobiva võimaluse avanedes püüdsid talle külge lüüa, paraku tulutult – Merril olid väledad jalad ja vahe käpahoop.

Nagu tublile kassile kohane, oli Merri tubli hiirekütt. Kui ta oli hiire tabanud, mängis ta sellega pikalt ja mõnuga. Merri viskas hiire õhku, siis krabas loomakese suhu, tatsas sellega ringi, pani maha ning tegi näo, et ei tea, kus saakloom on. Seejärel lasi Merri hiirel jooksu pista ja põõsasse peituda, siis tõi ta sealt välja, ja kõik algas otsast peale. Vahel läks mäng nii pikaks, et mul oli kiusatus vahele segada, et hiirel minna lasta, aga loobusin alati, sest loodus on nii seadnud, et hiired on kassidele suupisteks määratud.

Ühel päeval sai rõõmurull palga oma mängukire eest. Katuseräästas elutsesid kimalased. Nad tiirutasid terrassil ringi ja Merri kasutas neid vahel väikseks tagaajamismänguks – kuni hetkeni kui üks kimalane talle sutsu ära pani. Kui Merri oli paar päeva ümmarguse valutava käpaga ringi kõndinud, oli ta huvi kimalaste vastu jäägitult kadunud.

Sügise hakul ilmus välja Merri mamma Triinu. Kassimamma mäletas mu kaastundlikku südant ja nii tegi ta mind nähes haledat nägu, mispeale ma tühjendasin kassi ette kiiresti Merri krõpsukausi. Mõtlesin, et olgu mamma-Triinul ilus õhtu, mil ta saab uinuda, kõht täis. Ja mis sellele järgnes?

Hommikul ei uskunud ma oma silmi, kui nägin, et Triinu pikutas aias kasvuhoone kõrval ja võttis päikest. Kasvuhoones aga marutas ringi üks miniatuurne Triinu ja hekist jooksis välja teine pisike Triinu. Taas tekkis küsimus – mida teha metsikute kassidega, kui ei saa ise neile kodu anda. Toitma hakates võtad vastutuse, sest kassid jäävad sinna, kust saab toitu, aga nii võtad neilt ka võimaluse kusagilt mujalt kodu leida.

Järgmisel hommikul, kui ma teeraja ääres härmalõngu imetlesin, nägin jahmatavat pilti, kui otsejoones minu suunas sammus valendav tandem. Väikseke kõndis uhkelt ema kõrval, saba püsti kui tolmuhari. Külg külje kõrval tulid nad otsustaval sammul otse minu suunas. Minuni jõudes keerasid nad kõrvale ja läksid mulle pilku heitmata edasi oma kassiasju ajama.

Mulle tegi Triinu oma demonstratsioonesinemisega nalja. Triinu oli isiksus – ma oleksin ta kohe võtnud oma kassiks, kui vaid oleks saanud. Olin veendunud, et Triinut on väga kerge kodustada, kui talle anda võimalus, aga kuna ma endale kassi võtta ei saanud, siis jätkasin endisel viisil ehk püüdsin Triinut mitte näha, üritades jätta kassile muljet, et ta on nähtamatu. Triinu tuli ligi vaid suure näljaga ja näugus haledalt.

Merri õe ja venna püüdsin kavalust kasutades Merri transpordipuuri ja viisin varjupaika. Triinut ei õnnestunud puuri kavaldada, aga iga päevaga muutus pakilisemaks vajadus leida talle kodu – ta tuli viia varjupaika. Olin kindel, et kass muutub varjupaigas nii taltsaks, et saab jääda nii kauaks sinna, kuni kellelegi tema vahva olemus silma jääb ning ta saab endale väikese sõbra. Kelle siis veel kui mitte Triinu, kes on üle elanud rohkem kui ühe talve. Kõik teised hulkurkassid andsid lõpuks alla, aga Triinu jätkas südilt oma teed. Erakordselt nupukas ja karakteriga kass. Lootsin väga, et Triinust saab kellegi õnnekass. Nagu oli Eleanorile Triinu tütreke Merri – hea iseloomuga, arukas, kuulekas ja rõõmus kass. Täiesti nähtavalt oli päikseline pool varjus ka Triinus, kuid tal puudus võimalus seda väljendada, sest seda saab teha alles siis, kui ei pea enam võitlema, et ellu jääda. Uskusin, et Triinu erakordne iseloom avaldub varjupaigas ruttu ning varem või hiljem saab kass kodu, mida ta väärib. Ma ei eksinud. Triinu saatus kujunes ühe metsiku kassi kohta ebatavaliseks.

Tõin varjupaigast ehtsa püüdmispuuri, ja pistsin sinna sisse tüki jumalikult lõhnavat pasteeti, mille kutsele kass vastu ei suutnud panna. Nii sai Triinust kohaliku varjupaiga asukas, kust ta peagi viidi pealinna Pesaleidja kassituppa, kus ta ruttu vabatahtlikud oma käpa ümber mässis. Triinu valiti koguni kuu kassiks. Oma kodulehel kirjutas Pesaleidja: „Juunikuu kassiks sai vabatahtlike üksmeelse hääletuse tulemusena meie tilluke ja õrn Triinu. Oma õrna välimuse tõttu oli tema esimeseks hüüdnimeks Lumelill. Triinu keha on üksikute helepruunide laikudega kaetud, aga saba on tal uhkelt vöödiline. Pesaleidja kassituppa jõudes oli Triinu alguses väga malbe ja tagasihoidlik. Inimesed soovisid talle pai teha, siis tõmbas ta ennast tagasi, tahtes justkui öelda: „Ah, mis nüüd mina. Ei ole vaja. Ma saan hakkama. Paitage neid teisi kiisusid – nad vajavad seda rohkem.” Oma tagasihoidlikkuses ei näidanud Triinu kordagi üles kurjust või agressiivsust. Keegi pole temalt veel käpaga saanud ega pole ta kellelegi oma hambaid näidanud. Ka siis, kui talle miski ei meeldi, ta lihtsalt taganeb tagasihoidlikult. Kuude jooksul on vabatahtlikud temaga aktiivselt suhelnud, kiitnud tema tublidust ja vaprust ning ka Triinu usub nüüdseks juba, et tema on ka väärt vabatahtlike õrnasid paitusi ning inimese kaisus unelemist. Jätkuvalt peab ta aga enne kindlalt veenduma, et teised kiisud on oma paitused ja õrnused kätte saanud. Tema seest tulevad esimesed nurrupõrinad panevad teda ennastki vahel võpatama, aga iga päevaga harjub ta selle mõttega, et ka tema võib nüüd niimoodi nurru lasta ega pea enam oma pojukeste pärast muretsema.“

Kui Triinu oli varjupaigas elanud kolm aastat ja kaks kuud, sai ta endale elu, mida ta vääris. Tal on nüüd oma kodu ja inimesed. Minu soov oli täitunud.