Vindu

Kui liikuda looduses austuse, imetluse ja armastusega, olles tänulik elu imelisuse eest, siis saavad kulgejale osaks paljud erakordsed hetked. Linnud ja loomad hakkavad inimesi usaldama ega põgene neid kohates, lubades loodussõbral saada osa linnu- ja loomariigi võludest ning imedest.

Üks selline usaldav lind oli isane metsvint Vindu, kes käis aias neli aastat. Vindu hakkas tihaste eeskujul päevalilleseemneid pihust sööma ning muutus täiesti taltsaks. Sinakashalli pea, roheka selja, punakaspruunide põskede ja alapoolega lind sulandus nii hästi suvisesse aia värvipaletti, et teda oleks olnud raske märgata, kui poleks kõlanud kutsehüüd „vint-vint“ või „ pink-pink“.

Kui Vindu tahtis sihvkat, lendas ta maja juurde või otsis aiast mu üles, tirisedes „rüüi-rüüi-rüüi“. Hüüde peale ilmus nagu võluväel taskust käsi kooritud päevalilleseemnega, Vindu lendas käele ning napsas peost seemne. Kui tavapäraselt eelistasid linnud valikuvõimaluse puhul maapähkleid, valides neist suurima, siis Vindu haaras pähkli asemel kooritud päevalilleseemne, sest tal oli raske oma jämeda nokaga pähklit purustada või seemet kestast vabastada.

See suvi oli teistmoodi. Vindu kaasa ja kõik pojad peale ühe olid kadunud ning isalind pidi üksi oma põngerja toitmisega hakkama saama. Vindu tõi juulikuus aeda oma poja ja õpetas talle seal linnutarkusi. Isavint kergendas oma rasket üksikvanema elu sel viisil, et küsis vahel minult toidulisa. Kui Vindu sai pähklitüki nokka, lendas ta maapinnale, pani tüki maha ja nokkis selle pisemateks tükkideks. Seejärel pistis ta pähklitükikese tema ümber tiirutava küljelt küljele kiikuva ja kriiskava pojakese kurku.

Suure osa ajast asjatas vindipapa maapinnal. Väike tähelepanematus ja ta oleks olnud kassidele kerge saak. Vindul oli õnne olnud ning eaka linnuna – ta oli juba ületanud vintide keskmise eluea kolm aastat – oli ta talletanud hulgaliselt kogemusi, kuidas jääda ellu piirkonnas, kus luusib ringi näljaseid kasse ja tiirutab kulle.